Ainult maailmakoristuspäeva staabis saab juhtuda, et kogemata saavad lõunalauas kokku kirjanik
Valdur Mikita, teletegija Heidi Hanso, maailmakoristuspäeva initsiaator Rainer Nõlvak ja juhatuse
liige Anneli Ohvril. Mis muud, kui diktofon käima – et kuulda, kuidas inimese ebaratsionaalne
käitumine on kindlaim viis maailma muuta.

„Lubasin endale hommikul, et kui ma näen siin ühtki normaalset inimest, siis ostan plastikpudelis Coca-Cola ja joon ära. Õnneks seni pole veel näinud,“ tõdeb Valdur. „Eva (Truuverk) ütles mulle, et peab kohal olema. Alguses protesteerisin, aga siis peas juhtus midagi, helistasin talle tagasi ja siin ma olen. Ma ei tea, mis juhtus. Et keegi käituks ebaratsionaalselt, on vaja algtõuget. Eva on selles tõukamises väga hea.“

Metsa uuesti eestlaste teadvusse kirjutanud Mikita kõrval elab ka Rainer Nõlvak enamus ajast metsas ja oma sõnul kohtub rohkem samblast kerkivate puravike kui inimestega. „Mulle tundub, et paljud inimesi ja riike mõjutavatest tõugetest on sellised, mida alguses ei mõistagi. Eesti kogemus sütitas ilmselt mitmes riigis mingi närvilõpme, et see ON võimalik – kui alateadvuses selle faktiga leppida, siis  on loogiline algtõuge enda riigis tegutsemiseks.“

Kas metsarahvaks olemisel on põhjus, miks maailmakoristus just Eestist alguse sai? Nõlvaku sõnul oli eestlaste sõnum maailma jaoks usutav. „Mu Hollandlasest sõber ütleb, et eestlased on siin nagu haldjad vaikselt metsas ja kui siit tuleb hädasignaal, siis pole enam kaksipidimõistmist. Maailmas rännates märkad, et puhast loodust on aina vähem, isegi Machu Picchu juures vedeleb prügi. Meie siin olemegi veidrike oaas oma koristamisega ja see andis meile teistmoodi usutavust.“

Mikita meelest on eestlased viimane metsarahvas, aga lätlased peavad end Euroopa viimaseks talurahvaks. „Kui need kaks maailma kokku panna, siis koondub teravik mingisse hämarasse animistlikku mõtteviisi. Ma usun Raineri mõtet, et kui viimases metsas viimane haldjas hakkab karjuma, siis ongi usutav.“

Väiksest kohast näed suuremat pilti
Teeme Ära infovälja sattumine sai Heidi Hanso jaoks murdepunktiks, kus alternatiiviks linlaseks hakkamisele oli suurema pildi nägemine. „Läksin kümme aastat tagasi noore reporterina pressikonverentsile, kus mingid hullud rääkisid maailma koristamisest. See tundus lihtsalt nii pöörane, et ma pidin sellest osa saama.“

Nii peab Hanso Anneli ja Raineri süüks, et ta on kümme aastat koristuspäeval osalenud, mõttetalguid korraldanud ja praegu Saaremaal „oma lapsi kanasita sees kasvatab.“ Jaanuarist alates teeb Hanso oma elu esimest dokumentaalfilmi maailmakoristuspäevast, et „mõtted endast välja saada.“

Anneli Ohvrili sõnul liituvad inimesed liikumisega väga erinevatel põhjustel. Mõned tulevad ego tasandil, et osaleda milleski suures ja põnevas. Mõned tulevad koristuspäeval välja puhtalt funi pärast, kerge otsus. Teevad protsessi läbi ja alles seejärel mõtestavad, mis õigupoolest juhtus. „Nad tunnetavad, et olid osa millestki suuremast. Kui me räägime prügipimedusest, siis nemad said prüginägijateks, kes suure tõenäosusega ise enam ei lägasta ja keelavad seda ka teistel.“

Nii Eva Truuverk kui Anneli Ohvril liitusid Teeme Ära aktsiooniga paariks kuuks, kuid on ühiselt vankrit vedanud juba kümme aastat. Anneli jättis töö Momentumi agentuuris ja parima töötaja preemiareisi Taisse, et tegeleda maailmakoristusega. „Proovisin endale ratsionaalselt argumenteerida, et miks ma reisile ei lähe, aga see tundus mulle nii pentsik, et tollasele ülemusele ei julgenudki põhjustest rääkida. Mõned põhjused ongi sellised, et sa ei oska seda ratsionaalselt seletada, on ainult sisemine veendumus, et teed õiget asja.“

Eesti lugu maailmas
Anneli sõnul on Teeme Ära ka lihtsalt väga hea lugu. „Kui sama oleks teinud USA, siis oleks kõigel hoopis teine maik juures olnud. Meil on kõik hea loo parameetrid – väike rahvas, suur probleem, mis paistis võimatu, aga nad võtsid end kokku ja tegid ära. Alguses laulsid end vabaks, siis koristasid kõik puhtaks kah.“

On ka praktilisem pool: Eestit tuntakse maailmas kui innovatsioonirahvast, olgu Skype või 4G või mis tahes muu innovatsioon – Ohvrili sõnul pööratakse Eestile tähelapanu, et millega me nüüd tegeleme.
„Eesti lugu räägitakse hästi,“ on Ohvril veendunud. „Me pole oma kommunikatsiooni Eestit vägisi sisse surunud, vastupidi, ajame ju globaalselt koos ühist asja. Aga lugu näen igal pool maailmas, see innustab inimesi ja tekitab tunde, et kõik on võimalik.“

„Oleme väga heas positsioonis: Eesti on väike ja pole teistele hirmuäratav konkurent, pigem nagu ökoinnovatsiooni Šveits, meie diplomaatia on hästi tasakaalus. Baasusaldus on oluline,“ lisab Mikita. Pinna pealt usu ja mõistmise juurde.

„Kui elad võpsikus, siis distantsilt paistavad asjad teistmoodi,“ toob Heidi sisse uue teema. „Praegu
on hipster olla pop ja kõik tahavad olla keskkonnasäästlikud. Paljud ei mõtle prügi peale, see on lihtsalt pop ja in. Pinnapealsus võib kasvada sisulisemaks arusaamaks, kuid sotsiaalmeedias näen tihti palju pealiskaudset moe järgimist.“

Nagu Anneli märkis, on maailmas põhjused ja suhtumised erinevad. Arenenud riikides on võibolla lihtsalt cool läbimõeldud valmidus muutuda jätkusuutlikumaks. Paljudes Aasia ja Aafrika riikides on see aga suuresti ellujäämise küsimus. „Seni vaadati valitsuste otsa, aga läbi kodanikuaktiivsuse on tekkinud tunne, et midagi saame ise muuta,“ räägib Anneli. „Hipsterid on toredad ja aitavad teemat levitada, kuid muutuste jaoks peaks jõudma sügavama mõistmiseni.“

Anneli meelest on Eestis kaks poolust hästi kombineerunud, ühelt poolt näpp mullas või hing metsas ja teisalt tehnoloogia. „Ilma viimaseta poleks me kuhugi jõudnud. Oleme moodne metsarahvas,“ naerab Anneli. Mikita sõnul saabki ainult piiri peal sündida midagi sellist, kus ühes käes seenenuga, teises nutitelefon.

Alguses, aastal 2008, oli kolm gruppi, kus ühest loobumine oleks muutnud kogu ettevõtmise võimatuks. „IT, Eestimaa Looduse Fond ja JCI noored juhid,“ loetleb Anneli, „ehk tehnoloogia, side loodusega ja ettevõtlikkus. Sama energia toimib koos ka täna, kümme aastat hiljem.“

Tehnoloogia annab võimaluse prügikoristususku üle maailma levitada, muigab Anneli, kuid Valdur kinnitab, et kogu aeg Teeme Ära liikumist usu vaatenurgast jälginud. „Skype ja prügikoristamine on ju üks ja sama leiutis – innovatsioon. Üks otsapidi ühes, teine teises maailmas, kuid materialiseerub üheskoos.“

Metsa ja looduse usk, usk tehnoloogiasse ja usk koostöövõimesse, jõuab vestlusring lõpuks ühisele arusaamale – need väga erinevad inimesed, kes oma ebaratsionaalsuses ometigi puudutavad ja mõjuvad usutavalt kogu maailmale.