LÄÄNEMERI

– Erinevalt teistest mereveekogudest on Läänemeri vähese veemahuga poolsuletud, tõusu ja mõõnata, kihistunud riimveemeri. Suurte veekoguste sissevoolud Põhjamerest Läänemerre, mis uuendavad süvakihte, toimusid 1960. ja 1970. aastatel, 1993., 2003. ja 2014. aastatel (Mohrholz et al., 2015; Mohrholz, 2018a).

– Läänemeres on suurusvahemikus 0,2–5 mm läbimõõduga mikroplasti osakesi umbes 0,01–0,08 liitri kohta (Zobkov et al., 2019), samas merepõhja on ladestunud keskmiselt umbes 1200 mikroplasti osakest liitri kohta (Esiukova etal., 2020). Mikroplastide sisaldus varieerub piirkonniti 145 kuni 14200 ühikuni liitri kohta, mikroplastide tihedus suureneb vee sügavuse suurenedes. Uuringus on leitud, et sünteetiliste kiudude lõpp-punktiks on süvameri, kus need settivad. (Chubarenko et al.2022) 

– Läänemere randades leidub iga saja meetri tagant 47–280 ühikut prügi. Kõige sagedamini leitavad randa risustavad esemed pärinevad söömisest, joomisest või suitsetamisest – näiteks toidupaberid, suitsukonid, pudelid ja nende korgid, aga ka erineva suurusega plasttükid (HELCOM 2018: Zalewska ja Krzyminski)

– Kliimamuutuste kohta Läänemeres loe täpsemalt HELCOMI 2021 faktilehelt (inglise keelne).

– Rannikuäärsed mererohuväljad, mida peetakse produktiivsemateks ökosüsteemideks maailmas ning mis täidavad mitmeid ökosüsteemi olulisi rolle, on suurimad mikroplasti akumulatsioonialad Läänemeres (Kreitsber et al. 2021).

– Taani väinad, Läänemere edelaosa ja Soome laht on laevade kaudu levivate saasteainete suurima surve all (Maljutenko et al. 2021). Läänemere reostuse tõttu on ka Läänemere kalad tihti saastunud ja neis leidub mürgiseid ühendeid, mis jõuavad ka inimeste toidulauale (nt Polak-Juszczak er al. 2022, Kumar et al. 2022). Analüüsid näitavad, et 5-23% Läänemere kalade magudest sisaldavad plasti ( Beer et al., 2018; Lenz et al., 2016; Rummel et al., 2016). 

– Mereprügi kuhjumine on üleilmne keskkonnaprobleem ja plast moodustab 61–87% mereprügist (Barboza et al- 2019). Mereprügi tihedus on kõrgeim Läänemere põhjaosas, eriti Soome rannikuvetes ja Botnia lahe suudmes (Pärn, Moy &Stips 2023). Samuti on merepõhi saastunud märkimisväärses koguses mereprügiga ja suurem osa prügist on plast (Int-Veen et al. 2021). 

– Läänemerd mõjutab tugevalt inimtegevus: mõned on looduslikult esinevad ja inimtegevuse poolt muudetud (nt kliimamuutused, rannikuprotsessid, hüpoksia, hapestumine, merealuse põhjavee väljajuhtimine, mere ökosüsteemid, võõrliigid, maakasutus ja maakate), mõned on täielikult inimtegevusest tingitud (nt põllumajandus, vesiviljelus, kalandus, jõgede reguleerimine, avamere tuulepargid, laevandus, keemiline saastatus, sõjategevusel uputatud ühendid, mereprügi ja mikroplast, turism ja rannikumajandus) ning need kõik on erineval määral omavahel seotud. (Reckermann et al. 2022).

– Vaatamata olukorra parandamiseks tehtud meetmetele on kahjulikud vetikate õitsemised ja mürgised kemikaalid Läänemeres endiselt laialt levinud (Conley et al., 2009; Olofsson et al., 2020; HELCOM, 2010).

– Läänemeri kannatab mitmete keskkonnaprobleemide käes, mis on seotud hüdrograafia ja erinevate saasteallikatega (nt. HELCOM, 2018). 
Inimtekkeline eutrofeerumine

Läänemere üks suurimaid probleeme on inimtekkeline eutrofeerumine ehk vee rikastumine liigsete toitainetega, eelkõige lämmastiku ja fosforiga.

Oluline osa toitainete koormusest pärineb põllumajandusest. Vihm ja lumesulamisvesi uhuvad osa põldudele laotatud väetistest pinnasesse ja veekogudesse, kust toitained võivad jõuda jõgede kaudu merre. Põllumajandus on üks peamisi Läänemere toitainete allikaid ning moodustab suure osa lämmastiku ja fosfori hajukoormusest.

Inimtekkeline eutrofeerumine suurenes kiiresti alates 1950. aastatest. Kuigi toitainete koormus on viimastel aastakümnetel vähenenud, on olukord endiselt halb. HELCOMi 2011–2016. aasta hindamise kohaselt kannatas 97% Läänemere piirkonnast eutrofeerumise all. Ka uuemad hinnangud näitavad, et eutrofeerumine on Läänemeres jätkuvalt tõsine probleem.

Liigsed toitained suurendavad vetikate ja fütoplanktoni biomassi ning võivad põhjustada vetikaõitsenguid. Selle tagajärjel muutub vesi hägusemaks ja suureneb orgaanilise aine lagundamisel tarbitava hapniku hulk. See võib põhjustada merepõhjas hapnikupuudust ning kahjustada kogu mereökosüsteemi.

Põllumajanduses kasutatakse väetisi suurema saagi saamiseks, kuid väetiste liigsel kasutamisel võivad toitained kanduda mullast pinna- ja põhjavette ning jõuda lõpuks Läänemerre. Lisaks kasutatakse põllumajanduses pestitsiide, herbitsiide ja fungitsiide, mis võivad mõjutada vee- ja maismaaorganisme ning vähendada elurikkust. Seetõttu võivad nende ainete liigne või ebasobiv kasutamine koormata keskkonda ja häirida looduse loomulikku tasakaalu.

Mida mina saan teha: kasvata oma toit ise ja kasuta aias ning põllul väetisi ainult nii palju, kui taimed tegelikult vajavad – loe etiketti ja eelista orgaanilisi väetisi. Osta mahetooteid.

Allikad: HELCOMi eutrofeerumise ülevaade, HELCOMi põllumajanduse ülevaade, Läänemere seisundi hindamine – eutrofeerumine, HELCOMi põllumajanduslike toitainete bilansi ülevaade, Euroopa Keskkonnaagentuuri pestitsiidide ülevaade

Mikroplast ja kosmeetika

Mikroplast ei teki ainult suuremate plastesemete lagunemisel. See jõuab loodusesse ka meie kodudest, näiteks kosmeetika- ja hügieenitoodete kaudu. Me oleme kuulnud, et mikroplasti leidub kehakoorijates, kuid sellele, et seda võib leiduda ka hambapastas, ripsmetušis ja põsepunas, ei mõtle me igapäevaselt. Mikroplasti ja sünteetilisi polümeere kasutatakse mitmesugustes kosmeetikatoodetes, sealhulgas hambapastades, šampoonides, küünelakkides, päikesekaitsekreemides, lauvärvides, juukselakkides, koorivates näopuhastusvahendites, ihupiimades, kreemides ja teistes kosmeetikatoodetes. Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) toob välja, et mikroplaste lisatakse tahtlikult muu hulgas kosmeetikatoodetesse ning neid kasutatakse näiteks koorivate ja poleerivate ainetena, aga ka toote paksuse, välimuse ja stabiilsuse mõjutamiseks.

HELCOMi andmetel jõuab Läänemere valgalale igal aastal kuni 40 tonni mikroplasti, mis pärineb muu hulgas selliste toodete kasutamisest nagu dušigeelid, kehapesuvahendid ja koorijad. Lisaks on hinnatud, et Läänemere valgalal juhitakse kodumajapidamiste reovee kaudu igal aastal kanalisatsiooni umbes 130 tonni polüetüleeniosakesi, mis pärinevad isikliku hügieeni toodetest.

Mida saan mina teha?

Kontrolli etiketti: loe toote koostisosade loetelu ning pööra tähelepanu sünteetilistele polümeeridele. Ainult sõnade „Poly-“ või „-polymer“ järgi ei saa siiski alati kindlalt otsustada, kas tegemist on mikroplastiga, sest kõik polümeerid ei vasta mikroplasti määratlusele. Seetõttu on kõige kindlam kontrollida konkreetset koostisainet usaldusväärsest allikast.

Kasuta abimaterjale: oma toodete koostisosade ja võimaliku mikroplastisisalduse kohta saab lisainfot otsida usaldusväärsetest allikatest, näiteks Geeniuse artiklitest ja Eesti Rohelise Liikumise materjalidest. Samuti võib kasutada Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) materjale, mis annavad ülevaate mikroplastide kasutamisest kosmeetikatoodetes.

Eelista looduskosmeetikat: sertifitseeritud looduskosmeetika võib olla üks võimalus vähendada sünteetiliste polümeeride kasutamist, kuid ka siin tasub alati kontrollida konkreetse toote koostisosade loetelu ja sertifikaadi nõudeid.

Allikad: HELCOM – Microplastics, ECHA – microplastics,  ECHA – kosmeetikatoodetes kasutatavad polümeerid, BEF – mõtle mida tarbid

Mikroplast ja riiete pesemine

Mikroplast jõuab loodusesse ka pesu pesemisel. Sünteetilisi polümeere kasutatakse erinevate tekstiilide tootmiseks, sest need on vastupidavamad kui looduslikud kiud ning pakuvad head kaitset niiskuse, määrdumise ja mehaaniliste vigastuste eest. Pesemise käigus võivad sünteetilistest riietest, näiteks polüestrist ja nailonist, eralduda mikrokiud, mis satuvad koos pesuveega kanalisatsiooni. Reoveepuhastusjaamad suudavad suure osa mikrokiududest eemaldada, kuid osa neist võib siiski jõuda keskkonda ja veekogudesse. 

On leitud, et ühe pesukorraga võib sünteetilisest riideesemest eralduda keskmiselt umbes 1900 mikrokiudu. Mikrokiudude eraldumise hulk sõltub muu hulgas tekstiili materjalist, rõiva vanusest, pesuprogrammist, temperatuurist ja pesemise kestusest. Eriti palju mikrokiude võib eralduda tekstiili esimestel pesukordadel.

Kasuta fosfaadivaba pesuvahendit, sest fosfaadid võivad koos pesuveega jõuda veekeskkonda ning liigsel hulgal põhjustada eutrofeerumist ehk veekogude liigset rikastumist toitainetega. Euroopa Liidus on fosfaatide kasutamine kodumajapidamiste pesupesemisvahendites juba piiratud. Kõik tavapärased pesuvahendid ei ole mürgid, kuid nende koostisosad võivad avaldada keskkonnale erinevat mõju. Seetõttu tasub eelistada keskkonnasõbralikuma koostisega pesuvahendeid ning valida tooteid näiteks ökopoodidest.

Osta looduslikust kiust riideid – need võivad olla nahasõbralikumad ning nende pesemisel ei eraldu sünteetilistest kiududest pärinevat mikroplasti samal viisil nagu sünteetiliste tekstiilide puhul. Pese riideid nii vähe kui vajalik, sest sage pesemine kulutab tekstiili ning võib suurendada kiudude eraldumist. Kasuta keskkonnasõbralikku pesuvahendit ja võimalusel vali pesuprogramm, mis vähendab riiete liigset kulumist.

Allikad: EEA – mikroplast ja tekstiilid

Kodukeemia

Kui kasutate kodus erinevaid puhastustooteid, võib tulemuseks olla lühiajaliselt kõrge kemikaalide tase toaõhus, mis võib olla isegi kõrgem kui saastatud linnade välisõhus. Paljudes puhastustoodetes sisalduvad kemikaalid võivad olla söövitava toimega, ärritada nahka ja hingamisteid ning põhjustada allergiaid. Mürgistuskeskuste andmetel on suur osa juhtumitest, kus inimesed on kokku puutunud ohtlike kemikaalidega või saanud mürgistuse, seotud puhastustoodetega.

Toitained ja kemikaalid: fosfaadid ja teised pesuvahendite komponendid võivad kiirendada mere eutrofeerumist ehk veekogude liigset rikastumist toitainetega ja vetikate vohamist. Lisaks võivad puhastus- ja pesuvahendites leiduvad kemikaalid jõuda reovee kaudu keskkonda.

Ohtlikud ained: püsivad ühendid ja mürgised kemikaalid ei pruugi reoveepuhastites täielikult laguneda või eemalduda ning võivad merre jõudes kahjustada vee-elustikku. Ühiskanalisatsiooni eesmärk on vältida lisaks toitainetele ka ohtlike kemikaalide, näiteks nõudepesuvahendi, pesupulbri, torupuhastusvahendite ja teiste kodukeemiatoodete sattumist otse pinnasesse ja keskkonda. Reovesi puhastatakse enne keskkonda tagasi juhtimist, kuid ka reoveepuhastites ei ole võimalik kõiki aineid 100% ulatuses eemaldada. Seetõttu lasub osa vastutusest ka tarbijatel endil, kes saavad oma valikutega mõjutada seda, milliseid aineid keskkonda satub.

Mis mina saan teha?

Looduslikud vahendid: kasuta koduste tööde tegemisel võimalusel lihtsaid ja ohutumaid aineid, näiteks söögisoodat, pesusoodat, sidrunit ja äädikat. Paljud asjad saab puhtaks ka vee ja nende lihtsate vahenditega, kuid ka need on tegelikult keemilised ained ning ka neid tuleks kasutada nii vähe kui vajalik.

Ökomärgis: vali pesu- ja puhastusvahendid, millel on ametlik ökomärgis, näiteks ELi ökomärgis ehk Euroopa Liidu Lilleke või Põhjamaade Luigemärgis. Need märgised aitavad valida tooteid, mille keskkonnamõju on väiksem ning mille puhul on kehtestatud nõuded koostisele ja tootmisele.

Õige kogus: ära kasuta puhastus- ja pesuvahendeid kunagi rohkem, kui pakendil ette nähtud. Suurem kogus vahendit ei tähenda tingimata paremat puhastustulemust ning suurendab kemikaalide sattumist reovette. 

Allikad: BEF – kodukeemia, HELCOM – eutrofeerumine, BEF – Läänemeri, BEF – mõtle mida tarbid

Ravimid

Igal aastal jõuab Läänemerre ligikaudu 1800-2200 tonni jagu ravimijääke. See kogus ületab mäekõrguselt looduse isepuhastusvõime. Ehkki vette sattuvad ravimite toimeained ei pruugi madalates sisaldustes olla otseselt mürgised, võib pidev kokkupuude ravimijääkidega põhjustada elusorganismidele mitmesuguseid kahjustusi. Nende hulka kuuluvad näiteks kalade ja kahepaiksete arenguhäired, hormonaalsed muutused ning antibiootikumiresistentsuse kujunemine. Ravimijäägid võivad keskkonda jõuda nii inimeste kasutamata või aegunud ravimite vale käitlemise tõttu kui ka pärast ravimite kasutamist, sest osa toimeainetest eritub organismist uriini ja väljaheidetega. Reoveepuhastid ei suuda kõiki ravimite toimeaineid täielikult eemaldada ning seetõttu võivad need jõuda veekeskkonda.

Ravimireostusega on olukord keeruline. Mere- ja pinnaveest on leitud mitmesuguseid raviainete jääke, millest olulisemad on näiteks valuvaigistid, põletikuvastased ravimid, antibiootikumid ja sünteetilised hormoonid. Ehkki nende sisaldus merevees on üldjuhul väga väike, võivad mõned ravimained avaldada veeorganismidele olulist mõju. Näiteks võivad hormoonpreparaadid põhjustada kaladel ja kahepaiksetel arenguhäireid ning muutusi suguelundites, mis võivad mõjutada nende paljunemist. Antibiootikumide jäägid võivad seevastu soodustada bakterite resistentsuse kujunemist. Osa ravimite toimeaineid on keskkonnas püsivad ning nende eemaldamine veest on keeruline ja kulukas.

Osal inimestest on komme vanu või kasutamata ravimeid WC-potist alla lasta, kuid tualettpott ei ole ravimijäätmete jaoks sobiv koht. Sellisel viisil võivad ravimite toimeained sattuda kanalisatsiooni ja lõpuks keskkonda. Seetõttu on oluline, et ka tarbija ise vastutaks selle eest, kuidas kasutamata ja aegunud ravimeid käideldakse.

Mida mina saan teha?

Vii ravimijäägid alati apteeki, jäätmejaama või ohtlike jäätmete kogumispunkti. Ravimeid ei tohi visata olmeprügisse ega kanalisatsiooni. Ravimiameti andmetel saab õigesti sorteeritud ja pakitud ravimijäätmeid viia apteeki, jäätmejaama või ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti. WC-pott ei ole prügikast.

Allikad: Novaator, Kliimaministeerium, Ravimiamet, HELCOM Report, HELCOM – pharmaceuticals