Teisel koristustalgul ehk 2019. aastal sai maailmakoristuspäeva südameasjaks noorema põlvkonna kaasamine. Otsiti viise, kuidas koristuspäeva ja selle vajalikkust kogukonna väiksematele selgitada. Samal ajal otsiti inimesigi, kellele päev ja selle sõnum korda läheb ja kes noori kõnetavad. Üks neist on tunnustatud eesti muusik Andres Kõpper ehk NOËP, kes neljandat aastat noori koristama kutsub ja tänutäheks kontserdigi annab. 

Kõpper võtab eri keskkonnateemadel tihti sõna. Samuti kajavad tema mõtted mullu sügisel ilmunud plaadil “No Man Is An Island”. Ta tunnistab, et pole tarbimise musternäidis, kuid teadvustab oma murekohti ja loodab samm-sammu haaval ennastki rohkem motiveerida. 

Andres, oled maailmakoristuspäevaga olnud seotud pea neli aastat: mida oled selle ajaga õppinud nii enda kui keskkonna kohta?

Kindlasti on maailmakoristuspäevaga tegelemine avardanud silmaringi ja mind teatud määral teemas sees hoidnud. Asju ostes või tarbides mõtlen pidevalt materjali päritolule, teekonnale ja jalajäljele. Kas ma sellele mõtlemisest tulenevalt oma tarbimist muudan, on iseasi. Mingil määral kindlasti, kuid olen endaski täheldanud entusiasmi langust. Seetõttu on hea, et maailmakoristuspäev jälle tuleb ja teema taas aktuaalsemaks tõstab ning mindki ennast kätte võtma tõukab.

Teades maailma olukorda, mis sulle endale enam muret valmistab? Millised (keskkonna)probleemid sulle endale südamelähedased on?

Kõige rohkem lähevad korda ikka teemad, mis on seotud enda ümbruskonnaga: selleks on põhiliselt eesti mets ja selle asukad. Raiemaht on metsik ja tundub, et lisaks erametsadele käiakse selle teemaga ümber suure isuga ka riigimetsades. Mul ei ole kompetentsi, et metsanduse ja loodushoiu olukorda hinnata, kuid olen omajagu vestelnud inimestega, kes on selle ala eksperdid. Aastatega kogutud info on murettekitav.

Pole raske ka oma silmaga selles veenduda. Olen suvel sõitnud Eesti risti-rästi läbi ja peab tõdema, et raske on leida teelõiku, kus ei jääks silma mõni värske raielank. Kahju on tervest loomariigist üldiselt. 

Oled igal koristuspäeval isegi koristamas käinud: mis on sinu kogemus ja tähelepanekud?

Esimesel aastal, kui keskenduti sigaretikonidele, üllataski kõige rohkem see, kui palju leidub looduses ja ka tänavapildis väikeprügi. See on nagu vahel taevasse vaatamisega: esialgu paistab justkui ainult paar tähte, kuid pikemalt ja tähelepanelikumalt vaadates avastad neid sadu. Ei mahu ka pähe, kuidas saab normaalse ideena tunduna see, kui pärast grillimist või lõkke tegemist jätta endast maha ports pudeleid ja pakendeid. 

Miks soovitad teistelgi eestlastel koristustalgutest väiksemal või suuremal määral osa võtta?

See on hea viis, kuidas südametunnistust paitada. See on küll pooleldi naljaga öeldud, aga eks ta vastab tõele. Ja lootus on, et süües kasvab isu. Sellele järgnevad uued maailma parandavad sammud. Ühe päevaga on väga suurt ja positiivset muutust raske saavutada, kuid teavituse eesmärki täidab maailmakoristuspäev suurepäraselt. 

See on ka väga hea ettekääne, et sõbrad kokku ajada ja koos aega veeta, panustades samal ajal keskkonna parandamisse.

Ühtlasi saab nii päris hästi sõna levitada, sest paljud ikkagi jagavad oma tegemisi sotsiaalmeedias: mida suurem on seltskond, kellega koristatakse, seda suurem on ka tõenäosus, et sõna levib ja teadlikkus hetkeolukorrast kasvab.

Tundub, et vähemalt konide kahjulikkuse info on laiemalt levimas. 

Vahetevahel tundub kogu kliima- ja keskkonnateema liiga palju olevat. Kõik on justkui halvasti. Negatiivsus mõjutab. Inimesed on overwhelmed. Mis on sinu mõned soovitused, et sellesse mulli mitte kinni jääda? Mida lugeda? Keda kuulata või vaadata? Mida oma harjumustes või mõtlemises muuta? 

Eks emotsionaalselt raskeid teemasi on teisigi ja tundub, et kergemaks ei lähe. Ukraina sõja alguses oli näha, et 24/7 ühele traagilisele murele keskendumine ja muretsemine ei ole lõpuks mitte kellelegi kasulik, sest see võib inimese maha niita nii vaimselt kui füüsiliselt.

Pausi on vaja, et mõtted vahepeal kõrvale juhtida. Teatud määral on selline “põgenemine” vajalik, kuid sellesse ei tohiks ka kinni jääda. Nii nagu on sõjaväsimus, on ka kliimaväsimus. Praegu võtavad maad mõlemad. 

Ma olen küll suvel ainult ühe korra jooksma jõudnud, kuid tean öelda, et füüsiline aktiivsus on üks parimad mooduseid, kuidas mistahes raskustega toime tulla.