“Ma ei ole üldse murelik, vaid õnnelik!” ütleb telefonitoru teises otsas täna pärastlõunal Võru linnas hulga suitsupakke ja konisid leidnud Renee Uibo. Nimelt küsisime, kas õõvastav meilegi saadetud (vaate)pilt, mis ootas linna külje all võsas, ei muserda. “Mulle on see elustiil. Ma ei tee seda vaid kord aastas,” põhjendas mees, miks ei ole metsas leiduv prügi talle enam üllatus. 

Uibo on koristustöid teinud aastaid. Märgib lausa, et maas vedeleb raha. “Metsa visatakse taarat: mitme euro jagu. See on jäätis lapsele,” tõi ta näite. “Olen aastatega metsast kogunud vähemalt 100 tonni metalli. Siis maha müünud, müügidokumendidki veel alles. Selle eest auto ostnud või korterit remontinud,” loetles ta. 

Miks ta aga koristab? Ja täiesti üksi? “Sest mulle meeldib taaskasutus. Võimalus asju ladustada ja töödelda, õigesse kohta viia. See pakub mingit sorti rahuldust,” mõtiskles mees. 

Talle on koristamine tõepoolest elustiil. Kui linnas ettejuhtuv prügi kokku korjatud, sõidab ta mõnekümne kilomeetri kaugusele maakojju. “Õhtul lähen ehk paadiga järvelegi, et roostik üle vaadata.”