Maailmakoristuspäeva korraldajad: Kõige tähtsam on koristada kahe kõrva vahelt

Üleilmset, pea 190 riigis toimuvat koristuspäeva korraldava Eesti keskkonnaorganisatsiooni Let’s Do It Worldi võrgustiku president Heidi Solba ja organisatsiooni tegevjuht Anneli Ohvril räägivad viienda koristuspäeva eel murekohtadest. Probleemidest, millega seisavad silmitsi Aasia ja Aafrika riigid, kuid samuti Eesti. Vestluse käigus selgub,  et prügist rääkides ei saa üle ega ümber meie suhtest loodusega. “Me ei tunne end kui osa loodusest, vaid pigem selle tarbijana,” märgib tabavalt Ohvril. 

Mis on maailmakoristuspäev ja kuidas see algas?

Anneli: Maailmakoristus algas Teeme Ära esimesest prügikoristusaktsioonist 3. mail 2008. aastal, millest võttis osa enam kui 50 tuhat inimest. Esimene sellealane koosolek toimus 2007. aasta augustis viie inimese osalusel ja vaid seitse kuud hiljem oli sellest saanud 600-liikmeline tiim, mis esimesena maailmas korraldas üleriigilist koristusaktsiooni.

Esimeses koristuses kasutasime rohkelt tehnoloogilisi võimalusi. Näiteks toimus prügi kaardistamine, mis tollal oli erakordne: meil ei olnud nutitelefone ja kaardistamine toimus GPSidega. Osalejad said hiljem täpsed koordinaadid, kuhu nad pidid koristama minema. 

Loomulikult me ei mõelnud, et asi läheb ülemaailmseks. Minagi liitusin vaid kaheks kuuks. Projektist tehtud kokkuvõttev video, mille ma esimese videona oma Youtube’i kontole laadisin, hakkas üle maailma kulutulena levima. Üha rohkem jõudis meieni info riikidest, mis soovisid teha sama. Sealt läks see lahti. Ühel hetkel alustasime ajurünnakuid algselt utoopilisena ja isegi naljana kõlanud mõttel – mis oleks kui koristaks puhtaks kogu maailma.

2021. aasta koristuspäev Costa Ricas

Heidi: Mina käisin 2008. aastal koristamas kogu EAS-iga, kus olin tollal personalijuht. Kaasasin ka oma sõbrad ja pere. Mäletan selle päeva emotsioone ja seda, kuidas koristamine mind muutis. Teise inimese prügi koristades mõistad, millises maailmas sa elad ja kes sa inimesena tegelikult oled. Samuti seda, millises maailmas ma tahan elada ja milline inimene olla. Kui koristusega selle erilise tunnetuse kätte saad, on enda muutmiseks väga suur võimalus. Koristamine annab võimaluse teiste inimestega kontakti luua: mõista, et meid ühendab rohkem kui vaid prügi korjamine. Koosolemine suunab otsima uusi lahendusi. Ühisüritused ei muuda ainult ümbritsevat, vaid ühiskondlikku mõttelaadigi – see on maailmakoristuspäeva juures kõige tähtsam. Koristuspäev teeb puhtamaks, mitte puhtaks.

Miks on mõned inimesed altid koristuspäeval osalema ja teiste inimeste prügi koristama, kuid teised jällegi mitte?

Anneli: Meie kui inimkonna üks suurim probleem on see, et meil pole enam sidet loodusega. Me ei tunne end kui osa loodusest, vaid pigem selle tarbijana. Me kasutame ressursse ja mõtleme, kuidas saaks loodus meid teenida. Tahan uskuda, et esimesena tulevad koristama inimesed, kel pole see side katkenud. Kokkuvõttes on oluline, et me kõik osaleme ja tunneme, et oleme loodusega üks ja meie elu sõltub kogu elava heaolust.

Heidi: Ma olen seitse aastat töötanud rahvusvahelise riikide võrgustiku loomisega ja tänaseni nende hoidmisega läbi oma igapäevatöö. Nemad on ka peamised koristuspäeva korraldajad, kes tänaseks töötavad juba 164 riigis. Mind on paelunud mõte motivatsioonist, mis eri riikide liidrid ja tiimid ning miljonid vabatahtlikud kokku toob. Mis neid motiveerib? Need inimesed ei saa palka ega puhkust, neil on sisemine jõud ja vägi, panustades sellesse tihtipeale 24/7. 

Usun, et neid tõukab tagant usk inimestesse ja tahe midagi muuta. Neid motiveerib armastus looduse vastu. Olen märganud, kuidas paljusid korraldajaid liigutab valu. Nad näevad, kuidas loodus on inimese tegevuse tulemusel muutunud. Paljusid jällegi kannustab hirm selle ees, millise pagasi jätame oma lastele. Nad valutavad tuleviku pärast südant, mistõttu töötavad riikide koristuse korraldajad paljude roheprojektidega ja koolidega, et suunata lapsi enam märkama ning andes neile teadmised ja positiivsed kogemused.  Niivõrd heameel on teada, et riikide liidritele annab jõudu ülemaailmsesse võrgustikku kuulumine.

2021. aasta koristus Hollandis

Millises piirkonnas või riigis on olukord väga halb?

Heidi: Riikidel on eri probleemid. Näiteks 30 protsenti ookeaniprügist tuleb Indoneesiast, kus on 17 000 saart. Olen ise Bantar Gebangis, Jakarta suurimas prügilas käinud ja nende prügisüsteemi lähemalt mõtestanud. Gantar Gebangis laetakse iga päev maha 8000 tonni Jakarta prügi. Selle kogus ajas aina kasvab ja matab juba enda alla Jakarta eeslinna. Prügilasse mattunud eeslinnas on oma kool, lasteaed, kohvik ja isegi haigla, andes sotsiaalseid teenuseid neile, kes tänaseks on sunnitud oma töö ja elu selle prügilaga siduma. Kuna kasvavale prügile napib kohta, tunnistas sealne kohalik omavalitsus, et jäätmed võidakse ka merre valada.

Töös võrgustikuga olen enam fookust andnud Aafrikale. Eelmisel aastal käisin Kamerunis, kus meie organisatsioonile anti üle ÜRO auhind kolme maailmakoristuspäeva korraldamise eest. Kamerunis aga vaatas vastu kui põrgu eeskoda, mis on iseloomulik mitmetele Aafrika riikidele. Pealinna tee ääres põlevad suured hunnikud jäätmetega, mis on saadetud mujalt maailmast  “taaskasutamiseks”: olgu need siis autokummid, jalatsid, riided või elektroonika. Kui korralik jäätme- ja taaskasutuskäitlus puudub ja kui valitsus probleemiga ei tegele, on tagajärjed katastroofilised. Jõgedes on nii palju plasti, et vett ei näe. Plastjõel võid astuda ookeanini välja. Sellistel hetkedel saad aru, et ainuüksi koristamine ei ole lahendus. Ma nutsin, nähes, kui tuksis on see maailm. Sarnaste muredega riike on maailmas väga palju. Nende probleem on tegelikult kogu maailma probleem ja see ulatub ka Eestini välja läbi saastatud õhu, soojenenud kliima ja kasvõi läbi migratsiooni. 

Anneli: Me tahame arvata, et probleem on kõige suurem arenguriikides, kus jäätmekäitlussüsteemid puuduvad. Oleme pisut uinutatud sellest, et arenenud riikides on toimivad jäätmekäitlussüsteemid ja see tekitab kujutelma, et meil on kõik hästi. Meie arenenud riigina teeme tegelikult sama: paneme jäätmetele tule otsa ja õigustame ennast, et sellest saab energiat. Prügi ei jõua suures osas küll loodusesse, kuid ressursid on kulutatud, süsinikuheide on toimunud. Kumb on parem? Me raiskame mõttetult mittetaastuvaid ressursse ja oma tarbimisega kahjustame loodust. Arenenud riikides on probleem suuremgi, sest prügi on nähtamatum, mõju suurem ja muutused juba eksisteerivate süsteemide tõttu keerulisemad.

Negatiivne jutt ja teemad stiilis “kõik on paha-paha” tekitavad inimestes tüdimust. Kohati on mõistetav, kui inimesed ei taha sellega tegeleda.

Anneli: Keskkonnateemadele reageerimine on sarnane hetkel päevakajaliste koroona või Ukraina sõja uudistega. Alguses oli inimeste reaktsioon tugev, kuid üsna ruttu tekkis väsimus. Keskkonnaprobleemidega on mingis mõttes hullem, sest need ei tundu üldjuhul nii kiireloomulised, et oma mugavat elu muutma hakata. Mugav on võtta ühekordne kohvitops, selle asemel et kanda kaasas oma korduvkasutatavat. Ühe kohvitopsi keskkonnamõju tundub liiga väike, et end muuta. Aga just nende väikeste asjade koosmõju tekitabki suure nihke. 

2021. aasta koristus Maldiividel

Keskkonnauudised ei pea olema ega tohigi olla negatiivsed. Me peame keskenduma positiivselt uue ühiskonnakorralduse loomisesse, kus keskkonnahoidlik käitumine on mugav ja mittekeskkonnahoidlik märksa ebamugavam või kallim. Välja tuleb mõelda täiesti uued tarbimisviisid ja sotsiaalsed normid. Valitsus peab seda muutust toetama seadustega, ettevõtted uute ärimudelitega ja meie need positiivselt vastu võtma ehk läbi ostude hääletama oma rahakotiga. Just keskkonnasõbralike toodete eelistamine on tugev signaal ka ettevõtetele oma ärimudelite, tootmise ja toodete muutmiseks. Ühe Eesti toidutööstuse juht tunnistas vestluses, et eestlased ei ole keskkonnasõbralikeks toodeteks valmis ja sestap müüvad nad endiselt palju plasti pakendatud tooteid. 

Eestlased on end ka uinutanud roheuimaga: kujutame end ette väga keskkonnateadlikena. Arvame, et oleme väga roheline rahvas: käime metsas ja seenel, korjame marju, meil on suvilas oma peenar ja sügisel näitame kõik Facebookis oma hoidiseid. See on meie rohekuvandi aluseks. Mis see tegelikult on? Puhtalt looduse tarbimine. Kas me ka midagi vastu anname? Teiste Põhjamaa ja Balti riikidega võrreldes oleme keskkonnakäitumises tugevalt maas. 

Heidi: Keskkonna negatiivsed muutused hiilivad ligi tasakesi. Kui muutused on toimunud ehk prügi saastatus on oma mõju avaldanud looduskeskkonnale ja selle mitmekesisusele, meie joogiveele ja mulla viljakusele, on ilmselgelt hilja seda positiivselt tagasi pöörata. 

Millise piirkonna või riigi prügimajandusest saame eeskuju võtta?

Heidi: Palju sõltub statistikast ja kuidas seda tehakse. Loomulikult räägitakse Hollandist ja Saksamaast. Sloveenias on palju ringmajanduslikke algatusi. Soome on suur eeskuju. Mulle on silma jäänud Jaapan ja Taiwan. Igal riigil on oma väljakutsed. Läbinisti ideaalset riiki ega jäätmekäitlust pole olemas, kuid ma tahan uskuda, et me pingutame ja oleme sinna teel. Mitmed linnad on oma arengustrateegiad sidunud keskkonnasäästliku mõttelaadi ja tegevusega ringmajanduse suunal. Peame kiiremini koostöösse minema ja rohkem pingutama. Me ei saa mugavustsoonis muutusi luua ega samas stiilis jätkata. Positiivne muutus tuleb kahjuks vaid pingutades ja vaid sektorite üleses koostöös. 

Anneli: Prügimajandus peaks jääma ajalukku ja õpikutesse. Praegu peame rääkima  ressursi- ja ringmajandusest: minema tagasi loomuliku loodusringi juurde. Kõik meie ressursid peaksid liikuma ringselt, nagu looduses. Meie suhtumist mõjutab juba see, milliseid sõnu me kasutame. Prügi ja jäätmed tähendavad meie jaoks midagi, millel pole väärtust: midagi, millest soovime võimalikult kiiresti ja odavalt vabaneda. Kui räägime ressurssidest, mõtleme asjadest, millel on väärtus ja mida saab kasutada. 

2021. aasta koristus Ghanas

Maailmakoristuspäev toimub viiendat korda. Mis on tänavune ja järgmise viie aasta suund?

Anneli: Maailmakoristuspäev ei ole vaid koristamine, see on muutuste tekitamine ühiskonnas. Me soovime järgmistel aastatel üha rohkem kasutada ära maailmakoristuspäeva momentumit ja kutsuda ellu kestvaid muutusi kõikides osalevates riikides. Koristuspäev olgu käivitavaks jõuks. 

Meil on suund ja soov, et maailmakoristusest saaks ÜRO päev. Nii hakkab see päev septembri kolmandal nädalavahetusel tähistama seda, kuidas me lahendame koostöös globaalseid keskkonnaprobleeme. Kui maailmakoristuspäev hääletatakse tuleval aastal ametlikuks ÜRO päevaks, on see esimene selline tiitel Eestile. See on suur asi! Maailmakoristusest on saanud suurim Eesti brändisaadik maailmas.

Heidi: Meie eesmärk on mobiliseerida väga palju inimesi. Soovime kaasata viis protsenti inimestest. Selle nimel teeme koostööd paljude teiste liikumiste, äriorganisatsioonide, valitsusasutuste ja ÜRO-ga. Riikide võrgustikus, kellega igapäevaselt töötame,  on praegu 164 riiki. Koristuspäev annab võimaluse igal riigil töötada enda oluliste partneritega ehk lisaks vabatahtlkele ka organisatsioonidega ning  valitsusasutustega. On tavaks saanud, et enamuses riikide presidendid või ministrid koristuspäevast ka osa võtavad, mistõttu teadlikkus riikides Maailmakoristuspäevast on omal kohal. Kuid maailm on riigiti väga erinev, mistõttu on riikidel keskkonnateemades ka neile omased väljakutsed. Kõige olulisem Maailmakristuspäeva juures on fakt, et see toob inimesed ja organisatsioonid ühise eesmärgi nimel kokku, inspireerib keskkonda hoidma ja lahendusi välja töötama. Seetõttu on Maailmakoristus suur katalüsaator koostöö suurendamiseks erisektorite vahel ja suuna näitaja koosprojektidele. 

Loomulikult on eesmärk jõuda inimestele nii südamesse kui pähe. Maailm ei pea koristama üks päev aastas. See peab olema sotsiaalne norm iga päev. Korjame prahti, kui see on tarvis. Koristamine ei tohi olla häbiasi: see on pigem au.

Suurima võrgustikuga keskkonna organisatsioonina on meil võimalus olla oma  seisukohtades veelgi tugevamad. Väljendame oma arvamust, näitame mille suunas töötame ja mida ei tolereeri. Aega on vähe, kuid muutusi on palju tarvis teha.

Me ei pea sõitma tuhandeid kilomeetreid kliimakonverentsile, et näha mitmendat korda samu slaide ja kuulata samu inimesi ning sama juttu. On vaja lahendusi ja need tulevad targast koostööst. 

Kui inimene on kogu infovoost koormatud, kuid tahab kuidagi käed külge lüüa, kuidas alustada?

Anneli: Keskkonnaprobleemid tunduvad väga suured, kuid iga pikk teekond algab esimesest sammust. Alustada saab lihtsamatest tegevustest: loobu ühekordsest plastist, alusta kompostimisega, osta vaid seda, mida tegelikult vajad, eelista kestvaid tooteid. Jälgi, kui palju tekib jäätmeid, mis lähevad olmeprügisse, ja mõtle, kuidas seda kogust vähendada. 

Heidi: Kui hoiad korras oma kodu, hoolitsed ka seda ümbritseva eest. Kodu on märkimisväärselt laiem mõiste. See pole vaid diivan ega televiisor, vaid terve maailm. Sinu tänav, linn ja riik. Eesti on nii kihvt ja eriline! Niivõrd tark! Ma tahan näha, et meie inimesed on oma nelja seina vahelt väljudes piisavalt targad, saades aru, kui eriline meie kodu on. 

Mina tunnen teotahet kõige tugevamalt siis, kui käin looduses. Kõik on nii tüüne, ilus ja karge, kuulen loodushääli, ritsikat ja kajakat – ja tahan seda teenida. Ma tahan, et neil oleks hea. Kui looduse suhtes pole aukartust ega seda kõike hõlmavat ürgset tarkust, mis on esivanemate ja geenidega edasi antud, peab inimene selle ise üles leidma. Just maailmakoristuspäev loob selleks hea võimaluse.